Mets+meri=väsinud koer

Nädalavahetus oli üle tüki aja jälle väga sisutihe. Algas kõik reedel, kui peale tööd trammiga Kadriorgu sõitsin, et Ivoga koos koju minna.Kuigi tavaliselt tuleb ta mulle tööle vastu, oli loomuvastane lasta tal seda seekord teha kuna viimaste päevade liiklus on kesklinnas võrreldav Milano liiklusmölluga. Punaste tulede alt sõidetakse ristidele välja, käib üks suur tuututamine ja kätega vehkimine. Niisiis, jõudsin mina Kadriorgu ja selgus, et auto ei lähe käima... Tuli natuke lükata ja teha teise käigu ja pedaalidega mingeid imenippe ja lõpuks jõudsime isegi koju:) Tegime õhtul sauna ja jõime veini ja mõnulesime.
Laupäeva hommik algas laupäeva kohta liiga vara. Nimelt oli pool üheksa ukse taga mehike postkontorist, kes tuli mulle koertele mõeldud maiustusi tooma. Ja loomulikult ei tulnud pärast seda enam uni. Lõunaks pidime minema lennujaama Airi õele vastu, kes saabus Eero, Airi ja Kairi juurest kuuajaliselt puhkuselt, ja viima ta Balti jaama rongi peale. Balti jaam pakkus muidugi omaette elamust. See kontingent on ikka super! Vanad mehed istuvad, poolikud käes ja uputavad oma muresid; vene tuusjad seisavad kobaras, rätikud peas ja arutavad maailma asju; mööda tormab kamp noori mehi, kes kätega vehkides ja ülemäära kõva häält tehes üritavad üksteisele midagi selgeks teha....
Koju jõudes läks Ivo koeraga ühele sakslasele (lambakoer) külla ja mängisid seal kolm (!) tundi, mina samal ajal tegin kodus viineripirukaid ja sõin rahus jäätist. Viimast ei tule just sageli ette, kui on jäätiseisu ja samal ajal on kodus ka koer. Sest niikaua kui ma jäätist söön, istub koer kõrval, jälgib üksisilmi lusikat ja põrandal muutub ilalomp järveks. Kui "mehed" koju jõudsid, keeras koer ennast kamina ette magama ja Ivo läks sõbra juurde. Mina lugesin liikluseeskirja ja liitusin kell üheksa koera uneklubiga. Üheteistkümne paiku kobisin diivanilt voodisse ja magasin pühapäeva hommikul kella kümneni. Oli ikka uni!!!
Pühapäev oli kõige sisutihedam. Peale hommikust jalutuskäiku koeraga istusime autosse ja sõitsime tädi Salme juurde Viljandi mnt-le. Kõigepealt läksime maja taha metsa jalutama - koer jooksis nagu segane, meie klõpsisime pilte ja nautisime ilma. Peale jalutuskäiku istusime Salme juures toas ja rääkisime juttu. Raske on öelda, kui vana Salme on, aga kõrvakuulmise järgi on tal vanust umbes 80 (võibolla isegi rohkem). Igatahes rääkima pidi väga kõvasti ja kolm korda. Kuigi olime koju jõudes põllul koeraga veel jalutanud, tuli diivanil istudes peale motoorne rahutus ja pakkisime ennast jälle autosse. Seekord võtsime suuna mere äärde. Merel on see hea omadus, et koera karv muutub paremaks ja lahtised karvad tulevad maha. Kodus asenduvad karvad põrandal liivaga põrandal:) Kui parklas auto taas kord ei käivitunud, saime näha jälle eestlaste tuima osavõtmatust. Nimelt istus Ivo autosse ja mina asusin autot lükkama. Kolm meetrit eemal istus üks taksojuht ja vaatas kogu tralli pealt. Abi ta loomulikult ei pakkunud.
Õhtune jalutuskäik, selle päeva viies, algas meil koos vihmaga ja kui maja ees tagasi olime, jäi ka vihm järele.
Aga nädalavahetus oli mõõõõõnus....