olla või mitte olla

Või siis et teha või mitte teha...
Või tegelikult et mida teha?

Nii, mul hakkab mingi motoorne rahutus tekkima jälle. Ei saa seda kuidagi ajakirjade lugemise taha ka peita. Koristamine on igapäevane rutiin ja läheb järjest kiiremini (eriti kiiresti läheb siis, kui ma vahel otsustan laisk olla). Kodust ei taha tegelikult veel kuhugi minna, mu armas väike tegelane on lihtsalt nii võrratu, et kahju on teda isegi natukeseks jätta... Nii, aga mis valikud mul siis on?

Lugeda läbi kõik need koerte koolitamise teemalised raamatud ja hakata oma karvastega korralikult trenni tegema. See aga tähendab seda, et ma saaks seda teha siis, kui poiss väljas magab, mis aga ei jäta mulle toas koristamise aega...

Hakata mingit keelt õppima. Mingi rootsi ja prantsuse keele põhi on mul all kuskilt kooliaegadest... Südamelähedased on hispaania ja itaalia keel. Samas... tuleb tunnistada, et ega mul seda keelesont praegu just üleliia ei ole...

Minna magistrisse. Aga noh, seda saab teha alles järgmisel aastal ja mine tea, mis plaanid mul selleks ajaks on... Ei tahaks selleks ajaks, kui kunagi tööle tagasi lähen, alustada jälle kuskilt algusest, eikusagilt. Tahaks, et selleks ajaks oleks mingi sisemine hääl mulle öelnud, mis siis ikkagi on see minu asi, mis mul silmad särama paneb.

Olla hea ema. No see on tegelikult valik number üks ja jääbki esimesele kohale. Tahan olla oma lapse jaoks alati olemas. See kindel kalju, millele toetuda. Aga see on juba teine jutt...

Nii et hetkel ma võitlen iseendaga. Kas minna ja võtta pesu masinast välja, pesta need paar taldrikut kraanikausis (jah, nõudepesumasin kogub siiani tolmu ja ootab oma aega), minna ja võtta ük koerakasvatuse raamat. Ilmselt teen ma seda kõike.