Iga päev üks heategu....

Minu seekordne elufilosoofia peatükk viis mind täna koos Dagmariga Viljandi mnt.-l asuvasse loomade hoiupaika. Olin seal korra varemgi käinud - ära viimas ühte emast saksa lambakoera, kelle leidsime ja keda ei saanud enda juurde jätta.

Täna oli seal aga abistamise päev. Selleks ajaks, kui meie kohale jõudsime, oli inimesi juba päris palju. Mõned riisusid, teised jalutasid koertega. Kui olime kaasavõetud tekid, mänguasjad ja jalutusrihmad ära andnud ja koerte juures ühe tiiru teinud, hakkasime aknaid pesema, seejärel suundusime tagasi koerte aedikute juurde.
Koertel olid täitsa toredad tingimused. Oleks ma koer, siis ma ilmselt ei kurdaks. Ainult igatseks väga oma peremehe järele. Neid igatsevaid silmi oli seal...palju, väga palju. Ja kümnete kaupa kutsikaid. Igasuguseid, nooremaid ja vanemaid, üksikuna ja tervete pesakondade kaupa. Iga kord kui mõni inimene kellegi boksist möödus, jooksid need väiksed karvakerad vaatama, kas seekord võetakse nad kaasa. Nad niutsusid, kui selgus, et neist minnakse lihtsalt mööda. Nii nagu teised, nii olin ka mina seal lihtsalt selleks, et teha nende päev natuke erilisemaks, aga ma ei olnud seal selleks, et otsida välja keegi, keda tuua koju, keda teha õnnelikuks.

Kui keegi tahab võtta koera või kassi, siis ma soovitan sügavalt järele mõelda, kas Sa oled ikka koera- või kassiinimene. Või minna enne otsustamist vaatama, mis juhtub loomaga siis kui selgub, et ups! Sa tegelikult ei olegi.... Sul ei ole nii palju aega või kui selgub kutsikas pissib tuppa ja närib peale mänguasjade ka mõne kinga. Kui selgub, et kulutused arstile, söögile, koolitamisele on suuremad, kui olid arvestanud.

Üks mis kindel, ma lähen sinna tagasi....