I have a dream...

Ma olen nagu kahestunud isiksus. Üks pool minust armastab üksindust ja ei taha kedagi näha ega kuulda, veel vähem suhelda. Teine pool on aga hoopis teistsugune - ta armastab külalisi ja külas käia, sõpradega hommikuni pidutseda või lihtsalt rääkida, kaaslaseks hea vein.
See teine osa minust kujutab ette elu aastate pärast: 3 last (võibolla ka rohkem), ikka veel särav ja elujõuline, rõõmus ja hooliv; palju kära ja arutelusid õhtusöögilauas, ümberringi sebimas koerad (kindlasti rohkem kui üks. Ja kui ma olen leiutanud kellegi, kes karvad ära koristab). Klaas veini või kruus teed, pleed põlvedel, terrassil soojal sügispäeval istuda koos oma kallitega ja vaadata lehtede langemist. Selliseks unistuste kohaks oleks kas Käsmu või mõni väike küla Itaalias. Äkki ma kasvataks isegi oliive...
Hetkel on mul üks laps, kaks koera (kellest mõlemad võitlevad aeg-ajalt selle nimel, et mind hulluks ajada), armas mees ja mõnus kodu. Kallid vanemad ja armsad esimese ringi sugulased. Ja üks väga hea sõber. Mõnede mõnede sõprade telefonist ja meililistist olen ma alates septembrist ilmselt kustutatud.