"Are You hungry?" ehk nädal Egiptuses
Otsustasin sügisesele hallile taevale vahelduseks natuke helesinist taevast nautida ning lendasin nädalaks Egiptusesse. Mõned seigad, mis tegid sellest reisist erilise:
1. Allah vastab palvetele
Esimese päeva kultuurishokile pani punkti rahakoti kaotus vanas Sharmis. Tõmbasin selle ilmselt kotist välja koos fotokaga, kui hakkasin pilti tegema mööduvast autost numbrimärgiga IVO. Ratsionaalselt mõeldes - ilmselt vastas Allah mõne kohaliku palvetele ning talle saadeti raha. Kui täpne olla, siis pool tema aastapalgast. Aga raha on ainult raha...
2. Äriidee
Esimestel päevadel hüüti meie möödudes peaaegu alati "Russia!!", mõnikord ka "Estonia, tere-tere vana kere!", aga mida päev edasi ja tõmmumaks me muutusime, seda enam hüüti meile järele "Italiano, bella!" jne. Tähelepanu oli väsitav, aga sealt tekkis ka hea äridee: hakata korraldama Egiptusesse reise madala enesehinnanguga naistele:)
3. Kohalik vein ja pimedad õhtud.
Otsustasime teha "koduse" õhtu ja basseini ääres veini juua ja raamatuid lugeda. Vein oli talumatult rõveda maitsega ja õhtu läks nii pimedaks, et lugeda ei näinudki. Mööda läheb hotelli teenijapoiss:
- "Are You hungry?"
- "No"
- "Are You hungry for me?"
Üleliigne on ilmselt mainida, et nimetatud lausetest sai meie nädala naljanumber, mida me kasutasime igal võimalikul juhul ning mis muutus iga korraga järjest naljakamaks.
4. Ernesto Preatoni aed
Õhtul sõpradega Coral Bay hotellist Naama Baysse liikudes nägime puu all kinniseotud kaamelit. Põhjus lihtne - samas kõrval olevasse Preatoni aeda on vaja väetist.
5. Snorkeldamine
Kalad ja korallid - imeline vaatepilt. Punane meri. Vesi, mis kannab. Punased kalad, sinised kalad, kollased kalad...
6. Blondiinid sõidavad taksoga
Esimest korda Mercure Luna`st Coral Baysse sõites küsis taksojuht 100 naela ja meie tingisime 50 peale. Kohale jõudes said sõbrad palju nalja, sest olime maksnud topelthinna. Järgmistel kordadel olime targemad ja ei maksnud üle 25 LE.
7. Karkade
Minu esimene kokkupuude karkadega oli vesipiipu tõmmates (kui mitte arvestada hotellis pakutud tervitusjooki, mis oli tumepunane ja kohutavalt kibeda maitsega). Olgu öeldud, et olin enam kui kindel, et vesipiipu ma tõmbama ei hakka, aga nagu ma varemgi olen öelnud: never say never! Teiseks olin kindel, et seda punast jubedust mina endale küll kaasa ei osta, sest see on jubeda maitsega. Taaskord pidin oma sõnu sööma - ostsin kaasa terve koti ja hetkel tunnen, et paremat asja polegi olemas. Imelik, et ma ilma selleta üldse suutsin elada:)
8. Taksod
Kohalikud taksod on sinise-valgekirjud väga vanad Peugeot`d, mis haisevad seest nagu vanasti vanaisa auto:) Sõidu ajal on kõik aknad lahti ja raadio mängib kohalikku muusikat nii kõvasti, et raske on oma mõtteid kuulata. Kurve võetakse liigse kiirusega ja kehtivat 60km/h kiirusepiirangut ei järgi keegi. Kahest süidureast saab mõnikord kolm ja kohati isegi neli rida. Ühtegi mõlkideta autot ei näinud:)
9. Kohalike keeleõpe
Sõpradega linnas olles küsib üks restoranipoiss:
"Where are you from?"
"Norway, my friend:)"
"Wait, I take my dictionary, I want to write there some new words!"
"Mmm, We are very busy, my friend."
10. Hommikusöögi muusika
Igal hommikul saime hotellis hommikusöögi kõrvale Itaalia lüürikat - iga päevaga muutus see järjest kohutavamaks, sest kogu nädala jooksul mängis hotellis vaid kaks plaati - üks hommikusöögiks ja teine kogu ülejäänud päeva.
11. WC-paberi poisid
Iga avaliku WC juures seisab või istub WC-paberi poiss, kes Sulle enne WC-sse minekut pistab pihku nutsaku WC-paberit. Seisab ukse kõrval, rull käes ja muudkui ootab, silmad siiralt pärani:) Mõni neist on seda tööd teinud ilmselt juba aastaid ja ma kujutan ette, et mõned neist jäävadki seda tööd tegema...
12. Järeldused
Ma tahan sinna tagasi!! Ja ma lähen. Ja mitte enam nädalaks;)
1. Allah vastab palvetele
Esimese päeva kultuurishokile pani punkti rahakoti kaotus vanas Sharmis. Tõmbasin selle ilmselt kotist välja koos fotokaga, kui hakkasin pilti tegema mööduvast autost numbrimärgiga IVO. Ratsionaalselt mõeldes - ilmselt vastas Allah mõne kohaliku palvetele ning talle saadeti raha. Kui täpne olla, siis pool tema aastapalgast. Aga raha on ainult raha...
2. Äriidee
Esimestel päevadel hüüti meie möödudes peaaegu alati "Russia!!", mõnikord ka "Estonia, tere-tere vana kere!", aga mida päev edasi ja tõmmumaks me muutusime, seda enam hüüti meile järele "Italiano, bella!" jne. Tähelepanu oli väsitav, aga sealt tekkis ka hea äridee: hakata korraldama Egiptusesse reise madala enesehinnanguga naistele:)
3. Kohalik vein ja pimedad õhtud.
Otsustasime teha "koduse" õhtu ja basseini ääres veini juua ja raamatuid lugeda. Vein oli talumatult rõveda maitsega ja õhtu läks nii pimedaks, et lugeda ei näinudki. Mööda läheb hotelli teenijapoiss:
- "Are You hungry?"
- "No"
- "Are You hungry for me?"
Üleliigne on ilmselt mainida, et nimetatud lausetest sai meie nädala naljanumber, mida me kasutasime igal võimalikul juhul ning mis muutus iga korraga järjest naljakamaks.
4. Ernesto Preatoni aed
Õhtul sõpradega Coral Bay hotellist Naama Baysse liikudes nägime puu all kinniseotud kaamelit. Põhjus lihtne - samas kõrval olevasse Preatoni aeda on vaja väetist.
5. Snorkeldamine
Kalad ja korallid - imeline vaatepilt. Punane meri. Vesi, mis kannab. Punased kalad, sinised kalad, kollased kalad...
6. Blondiinid sõidavad taksoga
Esimest korda Mercure Luna`st Coral Baysse sõites küsis taksojuht 100 naela ja meie tingisime 50 peale. Kohale jõudes said sõbrad palju nalja, sest olime maksnud topelthinna. Järgmistel kordadel olime targemad ja ei maksnud üle 25 LE.
7. Karkade
Minu esimene kokkupuude karkadega oli vesipiipu tõmmates (kui mitte arvestada hotellis pakutud tervitusjooki, mis oli tumepunane ja kohutavalt kibeda maitsega). Olgu öeldud, et olin enam kui kindel, et vesipiipu ma tõmbama ei hakka, aga nagu ma varemgi olen öelnud: never say never! Teiseks olin kindel, et seda punast jubedust mina endale küll kaasa ei osta, sest see on jubeda maitsega. Taaskord pidin oma sõnu sööma - ostsin kaasa terve koti ja hetkel tunnen, et paremat asja polegi olemas. Imelik, et ma ilma selleta üldse suutsin elada:)
8. Taksod
Kohalikud taksod on sinise-valgekirjud väga vanad Peugeot`d, mis haisevad seest nagu vanasti vanaisa auto:) Sõidu ajal on kõik aknad lahti ja raadio mängib kohalikku muusikat nii kõvasti, et raske on oma mõtteid kuulata. Kurve võetakse liigse kiirusega ja kehtivat 60km/h kiirusepiirangut ei järgi keegi. Kahest süidureast saab mõnikord kolm ja kohati isegi neli rida. Ühtegi mõlkideta autot ei näinud:)
9. Kohalike keeleõpe
Sõpradega linnas olles küsib üks restoranipoiss:
"Where are you from?"
"Norway, my friend:)"
"Wait, I take my dictionary, I want to write there some new words!"
"Mmm, We are very busy, my friend."
10. Hommikusöögi muusika
Igal hommikul saime hotellis hommikusöögi kõrvale Itaalia lüürikat - iga päevaga muutus see järjest kohutavamaks, sest kogu nädala jooksul mängis hotellis vaid kaks plaati - üks hommikusöögiks ja teine kogu ülejäänud päeva.
11. WC-paberi poisid
Iga avaliku WC juures seisab või istub WC-paberi poiss, kes Sulle enne WC-sse minekut pistab pihku nutsaku WC-paberit. Seisab ukse kõrval, rull käes ja muudkui ootab, silmad siiralt pärani:) Mõni neist on seda tööd teinud ilmselt juba aastaid ja ma kujutan ette, et mõned neist jäävadki seda tööd tegema...
12. Järeldused
Ma tahan sinna tagasi!! Ja ma lähen. Ja mitte enam nädalaks;)
postitas Anna-Kristiina kell
11:11 PM
<< Avaleht