Siis, kui ma väike olin...

Mulle meeldis väiksena alati võõraste inimestega rääkida. Eriti võõraste täiskasvanutega. Ükskord oli vanatädi tütar (tädi Erika) mind hoiatanud, et kui ma hea laps ei ole, siis tuleb mulle miilits kutsuda:) Ilmselt olin ma selle üle pikemalt järele mõelnud, sest kui tädi Erika hiljem värava juures põõsa taga oma lillepeenart rohis, siis mina olin sellesama värava juures tükk aega seisnud ja kui üks tädi - loomulikult võõras - mööda läks, olin tema käest küsinud, kas ta tädi Erikat on näinud. Tädi ei olnud. "Aga kui Sa teda näed, siis palun ütle talle edasi, et miilitsat ei ole enam vaja kutsuda."

Minu vanatädi tütrel on kaks tütart. Kui ma nii põlvepikkune olin, siis võtsid nad mind igale poole kaasa. Eriti hästi mäletan ma seda, kui Kaja mingis jõe ääres olevas haiglas koristamas käis, siis ta võttis mu sinna kaasa. Siiamaani, kui sellele mõtlen, lööb ninna pruuni küürimispasta lõhn:)

Seesama pruuni küürismispasta lõhn seostub mul tegelikult eredalt ka kooliajaga, kui meie emakeeleõpetaja jagas "koduklassi" kunstiõpetuse õpetajaga. Etteütluste asemel me tavaliselt küürimisime pasta ja lappidega seda, mis kunstitunnist laudadele oli jäänud:)

Umbes siis, kui ma olin kolme või nelja aastane, sain ma endale ühel suvel ilusa punase ratta. Heli ja Kaja (vanatädi tütretütred) õpetasid mind sellega sõitma. Aga kuna mul oli sõidu ajal vaja alati ringi vaadata, siis ma loomulikult kippusin koguaeg kukkuma...Mälestuseks sellest ajast on siiani veidi kriimulised põlved:)

Naabripoisiga olime me nagu sukk ja saabas. Nende saunalaval mängisime nukkudega kodu. Aga kuna ma oma asjadest eriti ei hoolinud, siis kodumängimise järel unustasin ma oma nukud loomulikult sinnasamasse saunalavale. Ilmselt kuulub järgnev juba Murphy seaduste valda, sest loomulikult hakati samal õhtul sauna kütma ja mu nukud said natuke kannatada:) Ega ma sellest tegelikult ei hoolinud. Nukkudele eelistasin ma rattaga vigursõitu teha, puude otsas ronida, peitust ja luurekat mängida.... Olin ikka kratt küll....

Maabritel oli aias väike bassein, nii ilu pärast. Ega seal sees tegelikult ei tohtinud käia, aga naabripoiss avaldas ühel ilusal suvepäeval arvamust, et mina ei julge basseini "peakat" hüpata, sest ma olen tüdruk. No see müüt oli vaja kohe murda. Loomulikult ma julgesin hüpata, hüppasin ka - punane kleit seljas oma põlve lõhki:)