Sünnipäevad

Minu sünnipäev on talvel. Vanasti, kui lillepoodides lõikelilli ei olnud saada, kinkis vanaema mulle alati sünnipäevaks alpikanne. Oh, kuidas need mulle ei meeldinud. Teine vanaema tegi mulle sünnipäevaks alati lihapirukaid. Need meeldisid mulle väga.

Kui sõbrad sünnipäevale tulid, siis ma ei suutnud nende tulekut ära oodata. Istusin juba hommikust alates aknal ja ootasin. Külaliste ja kingituste üle oli mul hea meel, aga mulle ei meeldinud, et toad olid pärast sassis - kõik asjad olid valedel riiulitel ja tühjad mahlaklaasid olid mööblile teinud punased rõngad.

Teiste sünnipäevadel käimine meeldis mulle alati. Enamus minu tuttavatel oli sünnipäev kevadel, aprillis. Siis, kui väljas hakkas soojemaks minema, aga ei olnud veel päris soe. Kui oli juba tunda mullalõhna ja mõned tädid isegi riisusid majade ümber. Ja korraldati kevadisi koristuspäevi. Sinna me kunagi ei jõunud, sest olid ju sünnipäevad, kus oli vaja olla.

Suvesünnipäevad olid Põltsamaal. Naabripoiste juures oli alati põnev sünnipäeval käia. Tavaliselt olid ju seljas dressid, aga sünnipäevaks tuli ilusad riided selga panna. Vanaema andis mulle alati lilleherneid kaasa ja esimesed hetked olid alati veidi kohmetud. Ikkagi sünnipäev! Siis tehti kõik salatid ise. Emad keetsid ja lõikusid kartuleid ja porgandeid terve eelmise päeva. Eriti head olid salati juurde otstest lõhki lõigatud viinerid. Salatitel pole täna enam sama maitse, mis siis. Viinerid ei ole samad, mis siis. Ilmselt me ise ei ole ka samad, kes siis.