Kes maksab, alati muusikat ei saa....

Sõitsin kolmapäeval üle pika aja bussiga marsruudil Tallinn-Paide-Tallinn. Olin küll pileti eest maksnud, aga soovilugusid ei saanud - kogu tee kuulasin olude sunnil Elmari raadiot.

Lisaks sellele oli väljas libe ja kiirtee täiesti hooldamata. Loomulikult oli ka avariisid ja ühes neist oli sõiduauto sõitnud veoautole tagant alla. Selliseid asju nähes tekib alati tohutu aukartus elu ees. Kahjuks oli bussis ka inimesi, kes ei kohku vist küll millegi ees, eriti mis puudutab teiste inimeste elu ja õnnetusi. Nii haaraski üks tädi bussis telefoni ja rääkis kõva häälega kuidas teel on avarii, mis on kindlasti laibamats ja et ühtegi ellujääjat ei ole. Mulle jääb siiani arusaamatuks, kuidas oli võimalik seda näha, kui vahemaa oli vähemalt 25 meetrit ja bussi kiirus umbes 90 km/h. Õhtul ma uudistest nägin, et sõiduauto juhil oli seekord ingel õla peal. Ta oli autost omal jalal välja astunud. Praktiliselt mitte ühtegi kriimu.