1000 ruutu rõõmu

Alates reedest on meil täitsa oma kodu. Oma kodu on meil muidugi varem ka olnud. Mitmel korral lausa, aga seekord on tegemist väikese majaga. Reedel korjasime juba OMA õunapuu alt õunu (okei, olid ussitanud, aga mis siis), laupäeval mängisime OMA aias koeraga, pühapäeval niitsime OMA muru, riisusime ja puhastasime majatagust aiakest ohakatest ja raudrohust. Alguses tundus see olukord seal aia tagumises otsas päris trööstitu, aga kolmekesi rassides (Tšino oli loomulikult töödejuhataja) oli aed nelja tunniga puhas, kasvama jäetud hein niidetud ja kokku riisutud.
Õhtuks olime kõik omadega nii läbi, et kui pinalisse* jõudsime, siis komberdasime duši alla (Tšino asendas selle lihtsalt vannitoas magamisega) ja sealt otse voodisse. Ei ole enam harjunud värskes õhus tööd tegema...

Tšinole uus elamine muidugi meeldib. Seda on kohe näha. Pinali diivani pealt aknast välja vaatamist ei anna ju ometigi võrrelda õunapuu alt naabrite piilumisega. Veekausini on nüüd muidugi pikem maa, aga selle eest on vett korraga palju!
Igatahes, kui õhtuti ennast pinalisse tagasi asutame (enamus asjad on veel seal), siis keerab Tšino demonstratiivselt selja, viskab ohates murule pikali ja ei liigutagi ennast. Siiamaani oleme ta lõpuks siiski autosse saanud.

Naljakas, et tööpäev tundub nüüd nii pikk! Hommikust alates on tunne, et mu eileniidetud muru igatseb mu paljaid varbaid...

* meie 2-toaline üürikorter Jõe tänaval