Santorini

Veetsime nädala oma suvepuhkusest Kreekas Santorini saarel. Päike, meri, liiv, eeslid, päike, päike ja veelkord päike. Nautisime suve ja teineteist. Ja pildistasime. Palju. Peamiselt kirikuid, sest Santorinil, mis on alla 100 ruutkilomeetri väike, on neid veidi alla kolmesaja. Loomulikult on enamus kirikuid absoluutselt sarnased, aga iga kiriku pildistamise ajal paistis päike erineva nurga alt või tundus pildistatav kirik kuidagi eriline. Nagu magav koer, kes tundub iga kord erineva näoga....:)

Santorinil pidavat olema maailma kõige kauneimad päikeseloojangud. Tõsi, oli ilus. Ühel õhtul Oias lahkuvat päeva pühitsedes, istusime kaljunukil, kaelas fotokas, vaatasime sibavaid putukaid ja päikest ja nautisime eemalolevast majast kostvat Vivaldi viiulikontserti. Rabav elamus.

Santorini saar on täis nn "saare koeri". Igal pool jooksid ringi karvased nässud, kes nautisid päeva tavernites, kõnniteedel ja rannas magades, vahel inimesi nuuskides ja silitusi oodates. Ja mis seal salata, mõnel väljavalitul õnnestus veidi osa saada ka meie hotellitoa varjust.

Mulle ei meeldi suurlinnad ja turismigruppide massiüritused. Tahan ise avastada, omas rütmis. Seetõttu oli Santorini oma küladega imeline paik - kohalikud memmed-taadid oma poekottidega ja vanaaegsete võrridega, siesta, sisalikud, kuumus, elurütm. Ja koju tulles avastasime, et meie väike üürikorter on tegelikult väga avar ja suur. Taaskord loksusid väärtused paika ja kinnitust said juba olemasolevad tõekspidamised elust, armastusest ja ajast.