In memoriam

Alati, kui keegi läheb, on sellega leppimine väga raske. Tundub imelik, et kui keegi kallis inimene sureb, siis on inimesi, kes sellest midagi ei tea, inimesi, kelle jaoks see midagi ei tähenda... Päike paistab edasi ja inimesed naeravad. Ja ometi on maailm ühe armsa inimese võrra vaesem.

Tädi Erika oli minu vanatädi tütar. Kuna me elasime Põltsamaal samas majas, olid meie elud tihedalt põimunud.
Ma olin väiksena krutskeid täis plika ja ju ma tegin jälle midagi, et Erika lubas mulle miilitsa kutsuda, kui ma korralikuks tüdrukuks ei hakka... Ma vist otsustasin hakata, sest ma püüdsin tänaval ühe võõra tädi kinni ja küsisin, kas ta tädi Erikat on näinud. Ta muidugi ei olnud. Ma ei ole kindel, kas ta üldse teadis, kes Erika on. Igatahes ta ehmus, kui ma palusin tal tädi Erikale edasi öelda, et miilitsat pole enam vaja kutsuda. Tädi Erika ise oli sealsamas värava juures pojengipõõsa taga ja rohis:)

Erika ema oli Veera. Kui mina olin veel liiga väike ja tema juba liiga vana, siis ma lipsasin vahel salaja tema juurde tuppa. Tal oli seal naljakas lõhn - ravimite ja suvelõhna segu. Juuksed olid tädi Veeral hõbehallid. Peamine põhjus, miks mulle meeldis tema juures käia, oli see, et ta lubas mul alati suhkrusaia teha. Kahjuks jäime me sellega alati tädi Erikale vahele. Ta nimelt ei olnud üldse vaimustuses, et köögi põrandal jala all suhkruterad krudisesid...

Tõsi, lahkumistega on raske leppida. Meie armas kollane maja Põltsamaal on nüüd peaaegu tühi. Üksteise järelt on seal läinud Veera, minu vanaisa (kes armastas alkoholi, tegi kõvasti tööd ja oli enne pensionile jäämist Autobaasi taksojuht. Vanaisa on ka siiani ainuke, kellel olid minu omadest värvikamad unenäod), Erika mees onu Tõnu (kes sõitis koguaeg rattaga, oli elektrik ja väga malbe mees), minu onu Tiit (kes armastas ka alkoholi, rääkis iga kord samasid jutte entusiamiga hääles, armastas koera narrida ja vastupidiselt vanaisale - tööd ei meeldinud talle kohe üldse teha) ja nüüd tädi Erika.
Vahel ma mõtlen, mis oleks, kui nad kõik kokku tuleks - kui palju elutarkust ja kogemusi, huvitavaid seiklusi oleks neil jagada. Õnn, et mälestusi ei saa meilt võtta...