Koertest ja nende omanikest

Ma soovitan soojalt kõikidel koeraomanikel võtta kätte mõni Jan Fennelli raamat. Näiteks "Koerakuulaja" (millest olen juba eelnevalt rääkinud) või "Dog`s best friend".
Kahju on sellest, et paljude inimeste jaoks on koer ikka veel staatuse sümbol. Eputamise ja tähtis olemise juures unustatakse aga ära, et koera peab ka koolitama ja sotsialiseerima, et ta oleks täisväärtuslik ühiskonnaliige ning et temaga oleks tore jalutada.

Põhjus, miks ma sellest JÄLLE räägin, on lihtne - Tchinot ründas Kadrioru pargis straffordshire`i bullterjer.

Jalutasime paar õhtut tagasi pargis ja juba kaugelt nägime, et vastu tuleb teine koer. Meie astusime edasi ja nemad hoidsid veidi vasakule, et minna bussipeatusesse. Kui olime peaaegu kohakuti jõudnud - vahe võis olla umbes 4 meetrit - kiskus terjer oma flexirihma pikaks, see lendas omaniku käest lahti ja koer oli otse meie omal kõri kallal. Kõige hullem, et seesama flexi rihm keerdus mitmeid kordi ümbes Tchino kere, nii et ta ei saanud ka ära joosta. Ivo käskis teise koera omanikul oma koer ära kutsuda ja juba teist korda, kui Tchino kellegi lõugade vahel on - koera omanik ei julgenud midagi teha, sest ta kartis ise ka oma koera. Lõpuks saime siiski oma koera selle elaja lõugade vahelt kätte ja midagi õnneks viga ei olnudki - peale verise kõrva. Ilmselt päästsid kaelavoldid suuremast hädast.