Pulmadeks saab terveks...

Väiksena olin ma kohutav kratt. No mida muud tahtagi - sõpradeks olid naabripoisid ja nende sõbrad. Ja ma pidin ju kambas oma väikse venna eest hoolitsema. Pealegi oli jalgrattaga vigursõit, peitus ja puude otsas ronimine palju huvitavam, kui nukkudega mängimine. Tüdrukutest sõbrannasid mul ei olnud eriti ja olemasolevatega suutsin ma kiiresti tülli minna. Suhetest nukkudega räägib juba see, kuidas ma ühe neist saunakerisele unustasin, teisel närisid rotid lakas käed otsast ja üleüldse ei teadnud ma kunagi, kus mul miski võiks olla.

Kratiks olemisega käisid loomulikult kaasas katkised põlved. Ega mul endal nendest midagi polnudki, aga naabripoiste vanemad olid minu pärast millegipärast koguaeg mures. Nii kui ma jala katki kukkusin, tahtsid nad mind kohe koju saata, et minu meedikutest vanemad haavad ära puhastaksid ja kinni lapiksid. Loomulikult ma ei läinud. See oleks võtnud liiga palju aega. Lihtsam ja kiirem lahendus oli võtta teeleht, see süljega märjaks teha ja katkise koha peale panna. Ja teiste ohkimise peale vastasin ma alati, et pulmadeks saab terveks....

Ükskord naabripoiste sugulaste juures maal peitust mängides peitsin ennast redelile. Viimasel hetkel tundus, et see siiski ei ole kõige parem peidukas ja hüppasin suure hooga sealt veidi maad eemal asuvasse heinakuhja. Või vähemalt plaan oli selline.... Tegelikult oli heinakuhja juures okastraataed, ja nii ma sinna maandusingi. Keset vasaku jala reit oli 10 cm pikkune haav ja loomulikult siin ühest teelehest ei piisanud. Neid läks vaja ikka palju rohkem. Aga nagu ma ütlesin, pulmadeks saab terveks. Lapsesuu ei valeta....