Vahemere köök

Loen praegu raamatute sarja Prantsuse oliiviistandustest. Nagu oligi arvata, tundub mulle pidevalt, et ma olen täiesti vales kohas. See olustik, need maastikukirjeldused, need koerad, need toidud, need inimesed ja tegevused - tundub nagu elaks keegi elu, mis peaks kuuluma mulle.
Olen veidi seda kõike endale loonud. Istun õhtuti pleedi sisse mähitult terrassil tooli peal keras ja loen oma raamatut, vaatan koeri mängimas või magamas, söön oliive ja juustu ja viinamarju ja parma sinki. Võililli välja juurides kujutan ma endale ette, et need on oliivipuud, mille alla peab võrke panema...