Ema

Seekordne emadepäev on minu jaoks eelmistest hoopis erinev. See on minu esimene emadepäev EMANA.
Mäletan ühte pilti, mis on tehtud aastaid tagasi, kui olin umbes kolmene. Sellel pildil on koos neli põlvkonda naisi. Mina, ema, vanaema ja mamma.
Mammast ma palju ei mäleta. Mäletan, et käisime teda vaatamas kui ta oli juba väga haige. Pidin siis alati tema voodi juurde astuma ja ütlema et ma olen Kristiina.
Vanaemast mäletan ma hommikust viljakohvi lõhna. Värske saia ja lastevorsti lõhna, mis ta oma punasest kotist välja võttis, kui ta kudumast tuli. Lihapirukate ja hapukurkide maitset. Tunnen nii väga puudust tema moosidest ja küpsetistest, sellest, kuidas ta alati leebelt oma arvamust avaldas. Mida vanemaks, seda kangemaks ta muutus. Aga meie olime tema jaoks meeletult kallid, just nagu tema meie jaoks. Mäletan seda päeva, kui ta läks. Lehed puudel olid sügiseselt punased ja kollased. Ja olgugi, et see oli väga valus, meeldib sügis mulle just kõige enam sellise puna-kolla-kirjuna.
Ema muutub järjest enam vanaema sarnaseks. Olles ise ema, mõistan teda paju paremini. Mäletan tema kõrval kõndimist ja uhkusetunnet, et ulatun talle juba õlani. Käisin salaja tema riidekapis riideid nuusutamas - neis segunes lõhnaõli ja ema lõhn. Ka praegu koju minnes hiilin vähemalt korraks sinna riidekappi...
Nüüd olen mina ema. See on maailma kõige vägevam tunne. Uhkusetunne, et olen millegi nii võimsaga hakkama saanud. Vaadata väikese inimese arenemist, emotsioone. Tunda, kuidas need väikesed armsad pehmed käed on kallistuseks ümber mu kaela põimunud.