Oh mis õrn:)
Ühel päeval hakkasin ma mõtlema selle peale, et kui palju ma olen luid murdnud...
Otsa tegi lahti 1988. aasta hingedepäev, kui Ristiku tänava tagumiste majade juurest, garaažide vahelt ema ja isaga surnuaeda läksime. Vahetult enne garaaže läheb tee väga väikese kallakuga. Jooksime emast-isast mööda ja lasime liugu. Siis olid ema-isa meist juba ette jõudnud ja mina hõikasin, et ma ühe korra veel.... Juhtus aga nii, et just sellel viimasel korral, kadus mu tasakaal ja nii ma maha prantsatasingi. Pöial oli hirmus valus!! LÄksime surnuaiast koju, isa kutsus kiirabi järele (oli selline ümarik tumerohline buss, millel oli valges ringis punane rist sees). Haiglas tehti röntgen ja pandi parem käsi kipsi. Pisin vähemalt 3 nädalat kipskäena ringi liikuma, koolis eriti kirjutada ei saanud....
KÄsi oli olnud nädlakese kipsis, kui panin uisud alla ja läksin maja ette. Siis tulid aga "suured tüdrukud" ja kutsusid endaga koos mäe peale (vanasti oli see mägi, nüüd meenutab pigem kümgast, Ilmselt ma olen suureks saanud...). "Suured tüdrukud" arvasid, et ma võiksin uiskudega mäest alla sõita. No ma sõitsingi. Aga vahetult enne alla jõudmist oli lume all kivi. Kukkusin oma vasaku käe otsa. Hiljem haiglas röntenpildilt võis järeldada, et minu mõlemad käeluud olid katki. Haiglapaberitesse läks muidugi kirja, et ma kukkusin uisutades maja ees (ema ja isa ei lubanud ja mujale minna.... ja kuna ise neid pabereid pidi hiljem täitma, siis....).
Siis oli mul hulgim igasuguseid väiksemaid luid, mis katki läksid. Need olid labajala küljes ja ma ei tea täpselt, kuidas nende metsilliniliselt korrektne nimetus võiks olla. Igatahes komistasin ma kehalises kasvatuses võimale ringi peale joostes mati taha, siis astusin kuidagi halvasti, kui suvel maal puukingadega üle kopliaia ronisin...
Pöidlaluust oli kild väljas, kui korvpall kuidagi halvasti mulle vastu sõrme lõi, nii et pöial korraks sisse ja välja liikus (kõlab õudsalt, ma tean. Tunne oli veelgi õudsam). Kuna selleks ajaks oli mind röntgenkiirtega nii palju valgustatud, siis ei tahtnud vanemad mind enam röntgenisse lasta. Isa arvas, et tegemist võib olla venitusega, ema arvas, et nihestus... Kui pöial jälle sisse-välja liikus kapiukse avamisel ja soki jalast võtmisel, siis leidsin ennast siiski jälle tuttavlikult röntgenist...
Hea, et ma kunagi pea peale ei kukkunud:)
Otsa tegi lahti 1988. aasta hingedepäev, kui Ristiku tänava tagumiste majade juurest, garaažide vahelt ema ja isaga surnuaeda läksime. Vahetult enne garaaže läheb tee väga väikese kallakuga. Jooksime emast-isast mööda ja lasime liugu. Siis olid ema-isa meist juba ette jõudnud ja mina hõikasin, et ma ühe korra veel.... Juhtus aga nii, et just sellel viimasel korral, kadus mu tasakaal ja nii ma maha prantsatasingi. Pöial oli hirmus valus!! LÄksime surnuaiast koju, isa kutsus kiirabi järele (oli selline ümarik tumerohline buss, millel oli valges ringis punane rist sees). Haiglas tehti röntgen ja pandi parem käsi kipsi. Pisin vähemalt 3 nädalat kipskäena ringi liikuma, koolis eriti kirjutada ei saanud....
KÄsi oli olnud nädlakese kipsis, kui panin uisud alla ja läksin maja ette. Siis tulid aga "suured tüdrukud" ja kutsusid endaga koos mäe peale (vanasti oli see mägi, nüüd meenutab pigem kümgast, Ilmselt ma olen suureks saanud...). "Suured tüdrukud" arvasid, et ma võiksin uiskudega mäest alla sõita. No ma sõitsingi. Aga vahetult enne alla jõudmist oli lume all kivi. Kukkusin oma vasaku käe otsa. Hiljem haiglas röntenpildilt võis järeldada, et minu mõlemad käeluud olid katki. Haiglapaberitesse läks muidugi kirja, et ma kukkusin uisutades maja ees (ema ja isa ei lubanud ja mujale minna.... ja kuna ise neid pabereid pidi hiljem täitma, siis....).
Siis oli mul hulgim igasuguseid väiksemaid luid, mis katki läksid. Need olid labajala küljes ja ma ei tea täpselt, kuidas nende metsilliniliselt korrektne nimetus võiks olla. Igatahes komistasin ma kehalises kasvatuses võimale ringi peale joostes mati taha, siis astusin kuidagi halvasti, kui suvel maal puukingadega üle kopliaia ronisin...
Pöidlaluust oli kild väljas, kui korvpall kuidagi halvasti mulle vastu sõrme lõi, nii et pöial korraks sisse ja välja liikus (kõlab õudsalt, ma tean. Tunne oli veelgi õudsam). Kuna selleks ajaks oli mind röntgenkiirtega nii palju valgustatud, siis ei tahtnud vanemad mind enam röntgenisse lasta. Isa arvas, et tegemist võib olla venitusega, ema arvas, et nihestus... Kui pöial jälle sisse-välja liikus kapiukse avamisel ja soki jalast võtmisel, siis leidsin ennast siiski jälle tuttavlikult röntgenist...
postitas Anna-Kristiina kell
6:04 AM
<< Avaleht