kolmapäev, 14. aprill 2010

Haigla...

...on üks põnev koht. Kõige põnevam osa kogu päevast on MENÜÜ. Haiglas on teadagi kolm toidukorda - hommikul 8.30, lõunal 12.30 ja õhtul 17.00. Võib öelda, et need on lausa päeva tipphetked!! Ma mängin iga kord äraarvamismängu, mitu suutäit ma söön:)
Kodus ma näiteks ei tee kunagi hommikuks mannaputru. Seda sel lihtsal põhjusel, et ma mitte kunagi seda ei söö. Ma vaatasin lausa kolm korda kaane alla, et veenduda, et ma nägin valesti ja see asi ei ole mannapuder.....
Teine tore asi on piimasupp. Mida ma mitte kunagi ei söö.
Kolmas tore asi oli miskine leige kanapihv, mis ilutses kartulipudru ja törtsu salati all. Noh, selline helepruun Talleggi gaasikeskkonda pakendatud pihv, mis ei maitse nagu kana vaid nagu midagi muud.... Meil söövad neid kodus koerad....
Leibade ja saiade kuivatamiseks on siin oma tehnoloogia - mingi nipiga on suudetud leibade ja saiade servast umbes 1 cm laiune riba kuivatada kivikõvaks.... Ja leiva peal on tavaliselt ei rohkem ega vähem kui pool viilu vorsti, mille otsad kergelt ülespoole kaarduvad...
Täna on olnud hea päev - hommikuks kaerahelbepuder, lõunaks frikadellisupp... Õhtusöögile ma väga ei panusta, sest loto on teadagi süstematiseeritud nii, et sul tekiks ainult võidumaitse suhu.

Köögitädi on siia ilmselt unustatud.... No ei ole teist sellist pahurat tädi olemas!! Iga kord vaatab ta, mida keegi on söönud ja katsetab oma mürgiste kommentaaridega meie taluvuspiire...

Siis on külastusajad - rangelt kella 16.00-19.00. Eile Karl alles pärast seitset ärkas lõunaunest, nii et nad jõudsid väikese poepeatuse tõttu mu juurde alles 20.30 paiku. Kuna oli kahtlus, et lapsel "tuuki" püksis, tahtsin pesema minna. Sain kärada, et mõned inimesed tahavad juba rahu. Ma ei saanud tõesti sellest aru - me ei olnud ju pasunakoori ega õhupallidega paraadi korraldamas....

Palatinaabrid on toredad. Enne mind oli siin juba üks K. (nimekaim, kes minuga sama aasta samas kuus on sündinud), kes ootab juba mitmendat päeva ja lugemata arv KTG-sid, et millal ta sünnitama hakkab.
Täna läks koju K., armas vene tüdruk, kes rasedustoksikoosi tõttu on 5 kg kaalust kaotanud ja arvas, et ega see tal viimaseks korraks ei jää siia tula.
Tema asemele tuli vaevalt pool tundi hiljem 25. nädalat lapseootel J. Tänu temale on meie vaikne ja rahulk viimane palat muutunud tõeliseks läbikäiguhooviks. Aga me saame sellest aru. Ja hoiame pöialt, et ta beebi ikka ei kiirustaks vaid püsiks veel 15 nädalat oma soojas pesas.

Aga üldiselt ma pean tunnistama, et teenindus ise on tasemel. Kolm korda päevas tuuakse rohtu. Inhalatsioon 5 korda päevas kahe erineva rohuga on usaldatud mulle endale läbiviimiseks. Terve päeva saab pikutada, tuttavatele helistada, lugeda, ristsõnu lahendada. Nagu sanatoorium! Ainult massaaz on veel puudu:)
Tegelikult on sellest lebotamisest juba vaikselt villand saanud. 2,5 päeva veel, siis saan loodetavasti koju.
Igatsen oma nelja meest, kodudiivanit, telekat, lapse mänguasju, kinnikülmunud kanalisatsiooni, KODU!!!