Ära tee plaane, siis sa ei pea neid muutma...

Kunagi Hispaanias kohatud lausest on saanud minu viimaste päevade sisu. Ja mis seal salata - minu kui kaljukitse jaoks äärmiselt raske, aga tundub, et vältimatu...

Nimelt olid mul täpselt plaanid paigas, mida, millal ja kellega, kuidas ja kus... Valmis oli plaan peaaegu et päevade kaupa, mida teha, kuhu minna.... Nimekirjad jõulukingitustest ja tibule vajaminevatest asjadest. Ja et mida peaks tegema enne, kui tita majja tuleb. Noh, et suurpuhastus ja natuke puhata ka, plaanis oli õmmelda voodipehmendused, osta madrats ja tõsta tuba õigeks ajaks ümber, et kõik oleks valmis.... 

Nüüd on aga viies päev haiglas. Naljad minu kõhu suuruse (või tegelikult küll väiksuse) kohta kuuluvad nüüd musta huumori rubriiki, sest selgub, et beebi on tilluke. Natuke liiga Pöial-Liisi mõõtu.... Jälgitakse, mõõdetakse ja karta on, et 2in1 ma siit enam ei lahku. Nimekirju ma teen muidugi (et mida mulle siia vaja oleks), mida peab veel beebile ostma jne. Aga plaane ma hetkel ei tee. Üks päev korraga... Peaasi, et Pöial-Liisi kasvaks....